Karusloomafarmid tule all

Loomade eestkosteorganisatsioon Loomus pöördus 2014. aastal riigikogu poole, et Eestis keelustataks karusloomakasvatused. Maaeluministeerium tellis seepeale maaülikoolilt karusloomakasvatuste mõju uuringu, mis aitaks otsustada, kas karusloomakasvatused keelata või mitte.

Uuring on aga sattunud loomakaitsjate tugeva kriitika alla ja nende hinnangul on uuringust välja jäetud palju negatiivset, mis karusloomakasvatustega kaasas käib.

Loomuse juhi Kadri Tapersoni sõnul ei ole uuring piisavalt erapooletu, mistõttu ei tohiks selle järgi ka otsuseid teha. „Juba asjaolu, et uuringu tegi maaülikool, kus õpetatakse ka karusloomakasvatust, jätab kallutatud mulje,“ ütles ta.

Peale selle on uuringu üks autoreid Eesti Karusloomakasvatajate Aretusühingu juhatuse liige Liia Taaler. „Mõjuanalüüsis on ta kirjas kui Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli ASi geneetilise hindamise spetsialist,“ rääkis Taperson.

Küsitavad väited

Tapersoni sõnul on küsitav ka uuringus toodud väide, et kuni pole keelustatud teisi loomakasvatussüsteeme, pole põhjust ka karusloomakasvatust keelata. Nimelt ei ole mitmes riigis, näiteks Ühendkuningriigis, Hollandis ja Austrias karusloomakasvatus lubatud ja üheski neist ei ole keelatud teisi loomakasvatussüsteeme.

Uuringu järgi tegi aastatel 2012-2013 veterinaar- ja toiduamet rebasefarmis üksnes paar loomade heaolul põhinevat ettekirjutust puuduvate pesakastide tõttu. Tapersoni sõnul on jäetud arvestamata, et just neil aastatel jõudis telesaate „Pealtnägija“ kaudu avalikkusesse salaja filmitud materjal karusloomafarmide argielust. „Šokeerivas videomaterjalis on näha kitsastes tingimustes ning traatvõrest põrandal elavaid karusloomi, nende rohkeid vigastusi, haavu, näritud sabasid, silmatraumasid ja palju muid karusloomade pidamise nõuete eiramisi,“ rääkis ta.

Tapersoni sõnul esitletakse analüüsis karusloomakasvandust kui perspektiivikat ja kasumlikku ettevõtmist, samal ajal kui maailma suurimaid karusnahaoksjoneid Saga Furs hakkab tegema suuri koondamisi ja plaanib aastas tööjõukuludelt miljon eurot kokku hoida. „Eesti suurim karusnahkade parkimistehas OÜ Eurotann on pankrotis. Samuti kolib Eestist ära Nõmme karusnahapood Furmanto,“ rääkis Taperson.

Faktid üks, emotsioonid teised

Eesti Karusloomakasvatajate Aretusühingu juhatuse liikme Liia Taaleri sõnul pole sellise kriitika kohta suurt midagi öelda. „Kõigil on arvamusvabadus ja ühepoolsust võib alati mitmeti tõlgendada,“ ütles ta.

Mõjuanalüüsi tegemisel koguti andmeid karusnahatootjatelt, karusnaha oksjonikeskustest, statistikaametilt ja äriregistrist. „On raske näha, kust see ühepoolsus tuleb,“ märkis Taaler.

Taaler lisas, et surve karusloomafarmid keelustada on suur. Tema sõnul on loogiline, et uuring jätab välja juhtumid, kus on filmitud ja tõestatud, et heaolunõudeid farmides ei täideta, kuna pole tõestatud, et tegu on originaalmaterjaliga.

Mõjuanalüüsis on esitatud kontrollaktid, mis on veterinaarameti tuvastatud ja registreeritud. „Loomakaitsjad pidanuks siis ka oma videomaterjali viima veterinaarametisse või politseisse, mitte „Pealtnägijasse“. Sama hästi võiksin ükskõik missuguse filmi kohta ametiasutustelt kommentaari küsida ja neile ette heita, et mingeid ettekirjutusi ei tehtud,“ rääkis ta.

Tootmine peamiselt ekspordiks

Maaelukomisjon on mõjuanalüüsiga tutvunud, kuid kavatseb karusloomakasvatuse probleeme veel analüüsida. Maaeluministeeriumi toiduohutuse ning teaduse ja arenduse asekantsler Toomas Kevvai rõhutas, et ennekõike on oluline, et täidetaks loomade heaolureegleid.

Kuna tegu on maamajandusharuga, mis tuleb toime ilma toetusteta ja toodab peamiselt ekspordiks, leiab ministeerium, et karusloomakasvatust Eestis ei tuleks keelustada. „Seda enam, et kuni karusnahkade tarbimine ja tootmine on lubatud, suunaksime tootmise riikidesse, kus loomade heaolunõudeid järgitakse madalamal tasemel või üldse mitte,“ selgitas ta. Lõpliku otsuse teeb riigikogu tõenäoliselt alles sügisel.

Kevvai rääkis, et kui võrrelda kalapüügi ja vesiviljelusega, mis moodustavad SKPst 0,2%, siis on karusloomakasvatuse osatähtsus Eesti majanduses suur. Samuti peaks tema sõnul arvestama, et karusloomatoodang läheb peamiselt ekspordiks.

„See on kindlasti olulisem kriteerium kui see, et 2014. aastal oli sektori mõju SKP-le 0,007 protsenti,“ ütles Kevvai. Ta märkis, et osakaal võiks tegelikult olla suuremgi, sest senimaani on toodangut pärssinud teadmatus, mis saab tulevikus.

Tootja: loomakaitsjad on silmakirjalikud

Eesti suurima karusnahatootja ASi Balti Karusnaha juhi Alar Kõre sõnul on loomakaitsjate rünnakud silmakirjalikud.

„Nende arvates tuleks keelustada igasugune loomade kasutamine inimese heaks, seega ka lemmikloomad,“ ütles ta. „Nad on välja valinud karusloomakasvatused, loomkatsed ja tsirkused ainult seepärast, et neid valdkondi on kõige lihtsam rünnata,“ leidis Kõre, selgitades, et karusloomakasvatuste osa kogu maailma põllumajanduseloomade seas on 0,3 protsenti ehk see on väikseim valdkond, millega võidelda. „Ega see karusloomadega lõppeks, loomakaitsjad tahavad kogu maailma poliitilist olukorda muuta,“ sõnas ta.

Kõre märkis, et kuigi surve keelata karusloomakasvatused on suur, tõenäoliselt Eestis seda siiski ei tehta. Tema sõnul on näha, et nõudlus ei kao kuhugi. „Jah, Armani loobus karusnaha kasutamisest, kuid palju nad seda ikka kasutasid,“ ütles Kõre, kelle hinnangul pole sellistest muudatustest karusloomasektorile erilist mõju.

Balti Karusnaha käive langes 2014. aastal üle kahe korra. „Turumajanduses käivad ikka hinnad üles-alla,“ ütles Kõre. Tema sõnul pole käibe languses midagi eriskummalist. Balti Karusnaha põhiturud on Venemaa, Hiina, Kreeka ja Türgi.

Loomakaitse selts: arvamusavaldus, mitte analüüs

Eesti Loomakaitse Seltsi juhatuse liige Geit Karurahu sõnul ei saa karusloomakasvatuste mõjuanalüüs olla objektiivne.

Peale selle, et uuringu koostajad on ise karusloomakasvatussektoriga kuidagi seotud, puuduvad Karurahu sõnul ka olulistel väidetel ja andmetel viited, kust need võetud on. Näiteks on analüüsis ilma allikata kirjutatud, et loomade liikumine üle piiri ohustab kohalikke populatsioone suurema tõenäosusega kui farmidest põgenenud loomad. Selliseid väiteid leidub 96 lehekülje pikkuses analüüsis veelgi.

Karurahu märkis, et karusloomafarmide olemasolu õigustamiseks on tuginetud üksnes teiste loomakasvatuste olemasolule, kuid arvestamata on jäetud paljude erinevustega. „Näiteks peetakse karusloomafarmides metsloomi, toodang pole eluks vajalik, vaid on luksuskauba toormaterjal, kasvanduste toodang ei lähe Eesti inimestele, vaid ekspordiks,“ loetles Karurahu.

Valdkonna kasvupotentsiaali on uuringus illustreeritud riikidega, mida pole Eesti kunagi eeskujuks seadnud. „Kõigis meile kultuuriliselt ja arengult lähemates riikides on arvud stagneerunud või väheolulise kasvuga,“ ütles Karurahu.

Veelgi enam – analüüsi järgi näevad karusloomakasvatajad valdkonna arengu takistusena loomakaitseseaduse nõudeid, mis ei võimalda Eestisse tuua toodangu kvaliteedi suurendamiseks vajalikke aretusloomi. „Jääb mulje, et uuringu koostajad peavad vastavaid piiranguid liialdatuks, kuid oma seisukoha põhjendamiseks ei esitata vähimatki sisukamat analüüsi ega väliseid viiteid,“ ütles Karurahu. Ta lisas, et kontrollvisiitide statistikas on suurfarmid kokku pandud väikestega ja jõutakse sedasi järelduseni, et ettekirjutusi tehakse vähe ja suremus on madal. „Suurettevõtete puhul pole kumbki näitaja hea,“ märkis Karurahu.

Kuigi loomaõiguslaste põhimure on suurtootmised, üldistavad Karurahu sõnul koostajad oma positiivse kogemuse tšintšiljafarmis kogu valdkonnale. „Majandusliku kasu rõhutamine on uuringus peamine, seejuures aga ekspordime vaieldava eetilise väärtusega kaupa läänelikele tõekspidamistele vilistavatesse riikidesse edasi, eirame ühiskondlikke tendentse maailma avatumates riikides ning ohustame omaenese kodust keskkonda,“ ütles Karurahu.